Monday, September 24, 2012

See



Virsikukollane valguseruut oli nihkunud voodi kohale, külmkapp kurises vaikselt ja Ooker istus, käpad keha all ja kissitas silmi.

Õuest ei kostnud pea kunagi hääli, tänav oli teisel pool maja, muruplatsi ja võrkaia taga. Aknast välja küünitades võis kaugemal näha paari üksikut vahtrapuud ja teeristi valgusfooride ning üksikute möödalibisevate autodega. Las see tehnika olla, mõtles Liia. Ei ole neil tegelastel ta vastu midagi. Ja tal on hetkel muudki teha.
Ta andis Ookrile süüa, istus voodile ja jäi aknasse vaatama
Samal hetkel oli ta oma Toas. Tema Tuba oli peaaegu sarnane päris toaga, sest Liia ei tundnud mingit vajadust midagi kujundada, sobitada, eimingit tõmmet millegi uue, teistsuguse, kasvõi turvalisema poole. Kui ta end kuskil juba rahulikult ja segamatuna tundis, siis võis selle kõik mõtlemata üle kanda kuitahes paljudesse tubadesse. Kuid Liiale aitas ühest. Sama diivan, aken, seisev aeg, hilissügisene oranzikas päike.
Aken suurenes ja liikus diivanile lähemale. Poolelutu linnaäär selles oli kadunud ja koha loovutanud uuele vaatele.
Nüüd oli ta lõunamaises linnas.
Vaated pilvelõhkujaile, kirikutele ja minarettidele, värelev, roosakaskuldne päikesekuum õhk ja intensiivsed hääled tungisid Liia Tuppa, vallutades kogu nähtava ruumi ja nõudes kogu tähelepanu. Tänavail sõeluvad mootorsõidukid läbisegi valgetes riietes tõmmude inimestega, tossavad väliköögid hõikuvate kokkadega ning minaretist kostev-kaeblev vaimulikuhääl täitsid kogu Toa. Pikk kõhn hoolitsetud habemega mees lükkas oma jalgratast Liia eest mööda. Ta silmad noogutasid Liiale tervituseks ja kadusid siis rahvasumma. Kõlk-kõll, kuulis Liia veel rattakella kilkeid vastuseks tänavakivide sõbralikele müksudele. Pikas mustas autos rääkisid omavahel kaks meest ja naine. Naine rääkis neist üle, vahel kätega jõuliselt viibeldes. Üks meestest süütas sigareti ja avas autoukse. Mööda kõndis salgake lapsi, näod tõsised ja samm kiire.
Liia teadis, et see kõik on päriselt kuskil olemas – linn, hääled, inimesed. Kümned, sajad linnad, külad, kodud, jõed ja nimetud paigad tulid ja läksid, olles enne oma oleviku vaatlejale avanud.
Liia vaatles.
Tunde, päevi, nädalaid, just nii, nagu ta lapseeast saadik oli teinud. Iga päev ja nii kogu elu kuni siiamaani. Elu, mida ta ei pidanud kellegagi jagama, keegi ei teadnudki, mida see kummaline vaikiv ja tähelepandamatu tüdruk oma eluga teeb. Ainuke mure oli oma Ruumi, oma Toa loomine, mida ta pidi alati uuesti looma – nii kodus, isa juures, erikoolis ja nüüd siin, linnas.
Nüüdseks teadis Liia kõike, mis tema väikeses korterimaailmas ja kõigis ülejäänud maailmades toimub, kuna ta oli alati kohal. Kohtades, mis ilmusid ta juurde siis, kui ta tahtis. Kohtades, mis talle meeldisid. Kohtades, mis tundusid algusel arusaamatud või sündmustevabad, kuid pikemal vaatlemisel vaat et huvitavamadki. Neid sai omatahtsi vaadata kui raamatuid, mida avati täpselt kindamustrilise järjehoidja kohalt. Raamatukogutäite kaupa loetud ja lugemata raamatuid ootamas rahulikult oma järge, end samal hetkel ja igavesti  üle kirjutamas.
Mäed, mõtles Liia, täna peaks mägesid vaatama.
Ooker magas.

järgneb

Tuesday, September 18, 2012

Suurmeeste elust ja loost

Ükskord sisenend Estonia teatri vestibüüli alkoholilõhnaline Artur Kapp, näind sääl teatripiletit ostvat põlvpükstes Veljo Tormist, pannud käe talle õlale ja öelnd: "Jumal õnnistagu sind!"
Ja astund edasi.

Friday, September 7, 2012

Kõik, mida sa näed

Olete ikka kindel, et te teate, milline elukas teil kodus diivanil vedeleb?


Tuesday, September 4, 2012

See



Rena pidi tulema alles homme õhtul. Ma saan ju hästi hakkama, mõtles Liia ja valas kuuma vee tassi.
Öösel ärkas ja kuulatas Liia mitu korda, kas kõik hääled, mis päeval kuidagi tahaplaanile jäid, ikka korrapäraselt kostuvad. Mõnel ööl oli köögist kuulda ebakorrapärast tiksumist, teinekord jälle tabas kõrv vannitoa seintesse peidetud torudest läbi voolava vee tugevat ja ühtlast pahinat. Külmkapp urises meloodiliselt keset korrapärast hämarust. Märgutuled üle korteri – 2 külmkapil, 1 teleril, 1 vannitoa lülitil – hõõgusid tasa. Miski ei sundinud  tähelepanu kontsentreerima, miski ei ähvardanud ega nõudnud märkamist. Ka Ooker kontrollis oma öistel käikudel kuulmatult liikudes asjade seisu.
Liia teadis, et tegelikult teda siiski jälgitakse. Juba ammu, kodukülas, oli Liia tolleaegne sotsiaaltöötaja küsinud, et kas Liiale ei tundu, et kui ta telekat vaatab, vaadatakse sama ekraani teiselt poolt teda, Liiat. Et kusagil asuv keegi(võibolla isegi palju keegisid) vaatab, kuidas Liia sööb, pesu triigib või raamatut loeb. Liia seda ei uskunud, see tundus täiesti võimatu. Mitte niivõrd tehniliselt kui põhimõtteliselt. Sest - keda küll võiks huvitada tema, Liia, omasoodu kulgev elu? Nemad, masinad, olid kahtlemata hingestatud, kuid nagu Liiagi, täitmas oma ettemääratud ülesandeid ja omamata liigset huvi naabrite vastu.
Ei, selles suhtes oli telekas ohutu. Liia kartis natuke seda, et tema isik ei sobi sellesse juba toimivasse kooslusse; tasakaalu pärast. Kass võibolla küll, aga tema?Asjadel peab ju olema oma ainulaadne hing, mille on sulgenud sinna veelgi võimsamad teadvused – väljamõtlejad, projekteerijad, ehitajad-koostajad, pakendajad, müüjad. Rääkimata eelmistest kasutajatest. Neid võis muidugi ka mitte olemas olnud olla. Aga kõik see pidi ju kuidagi mõjutama pealtnäha elutuid masinaid. Triikraud, röster ja muusikakeskus olid talle küll uuena toodud; telekas, keedukann, külmik ja pesumasin olid juba enne seal. Kas eelmised kasutajad olid neid asju hoidnud, nendega õieti ja hästi käitunud? Võibolla hoiti külmikus midagi sellist, mida poleks pidanud? Või taoti ust jalaga kinni? Ehk vaadati telekast ainult õudukaid ja vägivalda? Rääkimata mittesihipärasest kasutamisest(sellise väljendi leidis Liia röstri kasutusjuhendist). Kas on ikka õige vannitoa elektripirni vahetada, ronides pesumasina peale? Aeg-ajalt juurdles Liia selliste probleemide kallal, kuid mitte pidevalt.Ta oli loomas omaenda pisikest harmooniasaart, kohta, kus vastuolusid pole ja Liia oleks tasakaalukeeleks inimeste maailma ja selle korteri vahel. Liiat ei häirinud asjade omadused  - nad võisid olla kasutud, halvasti või üldse mitte töötada ja olla täiesti otstarbetud, kui neile seda tõesti vaja oli. Kõige raskem oligi aru saada, millist käitumist nad uuelt elanikult ootasid. Sest vaevalt neil nüüd täiesti ükskõik oli. Liia arvas, et nende vastastikune kohanemisperiood alles kestab. Asjad võisid nooremad olla, kui tema, kuid paremini mäletada. Liiaga oli vastupidi.
Esialgu, jah, tundus kõik laabuvat. Pesumasin läks käima ainult siis, kui ta luugi mürtsuga kinni lõi. Triikrauale ei meeldinud pikendusjuhe, ta lõi kaitsmed paar korda välja ja nõustus töötama ainult seinakontaktist. Rena vaatas pikendusjuhet kahtlustavalt ja proovis seda kasutada pesumasina juures. Pesumasinal polnud juhtme vastu midagi ja uurimine jäi esialgu sinnapaika. Teler ja külmik ei olnud oma olemust vist veel täielikult avanud.
Kunagi ammu käis Liia külaalgkoolis ja peale seda sanatoorses erikoolis. Ta ei mäletanud ka neist aegadest peaaegu midagi. Vahepeal, telerist klaverikontserte vaadates, meenus talle erikooli noor muusikaõpetaja Joas. Too istus klaveri taha vaid siis, kui õpilastega sehkendamine teda tõsiselt tüüdanud oli ja mängis tavaliselt mitu tundi järjest. Liia oli tavaliselt õpetaja ainuke andunud kuulaja, kõndides kohale ka kaugeimast majanurgast. Ülejäänu  - klassikaaslased, õppimine, eluolu – hajusid ja murenesid neil hetkil tajumatuks, hallergavaks tolmuks. Pärast erikooli pidi ta tagasi isa juurde minema, kuid ka see periood – samasugune tuhmunud laast omataoliste laekas – ei kestnud kaua. Sotsiaaltöötaja käis nende juures korduvalt, ükskord viis ta Liia linna, vana prillide ja kortsulise näoga arstionu juurde ja mõne aja pärast tuli Liial asuda elama linnakorterisse. Nüüd oli tal uus sotsiaaltöötaja, Rena, kes küsis alatasa, et kuidas läheb ja tõi alati liiga palju śüüa. Ka isa käis korra.
Kõik ta elus oli juhtunud järjest ja seostatult. Just nii pidigi minema ja see, mis hetkel toimus ja olemas oli, vastas sellele, millisena Liia maailma alati ette kujutanud oli. Ning kõige tähtsa üle omas Liia täielikku kontrolli. Minevik, kui seda keegi üldse tahtis ette kujutada või mäletada, oli oma valmissaanud kujul kuhugi eemaldunud ja tähtsuse minetanud. See, mis tulevikus tulla võis, oli rohkem aimatav ja kindlasti olulisem, kuid mitte väga – kõik eesootav tiksus lihtsalt ja arusaadaval rütmil olevaks. Olevakssaamise hetk oli aga tähtis ja Liia oli nüüd alati ja igavesti kõige toimuva keskpunkt.

järgneb..