Monday, October 22, 2012

Õhtu teadus



Jena istus raamaturiiuli juures ja mõtles. Teadmised sellest ja tollest; demograafiast, sotsioloogiast, psühholoogiast koos riivavate, ühenduvate ja paralleelsete distsipliinidega asetsesid riiulitel korralikus reas, seljad pika joonlauaga ühetasa surutud. Tolm, jah, oli muidugi vaenlane, seda sai ka ülemistelt, tooli abil kättesaadavatest kõrgustest järjepidevalt imetud-pühitud. Ometigi ei olnud Jena rahul, rahulolematus oli kasvanud koos aegadega, eriti viimasteil poolaastatel. Tundus, justkui oleksid sealt kadunud tähtsaimad, põhialuseid ja   igikandvaid seisukohti sisaldavad teosed, millele olid oma tööd üles ehitanud järgmised ja järgmised kirjutajad.  Köiteid ei olnud koguselt vähem, kui enne, iga teadusharu oli saanud oma seljale väikese kleepkile all asuva sildikese koos värvipaberi tükiga, et kiiresti vajaminevat leida – nagu raamatukogus. S-39E, roosa täpp. K-69, sinine täpp. NM-149, kollane täpp. Jena vaatas riiuleid alt üles ja seejärel vasakult paremale.
Kõik olid alles.
Ometigi..Jena ei saanud enam kindel olla, kas tema süsteem oli ikka täiuslik, kas see ikka sisaldas kõike, mida selsamal hetkel maailmas mõeldi, arutati või juba teati. Artiklite kirjutamine, rääkimata keerulistest koolitöödest, oli lihtne. Oma mõtete sünteesimine oli natuke raskem, kuid ka mitte midagi võimatut. Selleks tuli võtta kõigi poolt tunnustatud alusteos(või teosed), lugeda seda uuesti ja veelkord uuesti; tabada autori kirjapanemata või kauduöeldud mõtteid; seejärel võtta kätte teine samasugune teos, seejärel kolmas.. Jenat hirmutas hoopis muu. Nimelt küsimus, kas aluseks võetud teos(Jena pidas end  rangelt teaduslikku meetodit järgivaks inimeseks) ikka viib välja selleni, mida Jena n ü ü d  öelda tahtis? Ja mida Jena üldse öelda tahab?
Jena vaatas uuesti raamatuselgi.  Raamatud tundusid olema kuivad ja mittemidagiütlevad, eriti vanemad teosed. Uuemad autorid komberdasid vanemate autorite teesides, ütlemata midagi uut, pöördelist või selgusttoovat. Kas see oli tõde, mis neis kirjas? Kus on tõde?
Jena tegi endale tassi teed, ise sama ajal kahtlemist jätkates. Võis ju olla, et kuskil, isegi kohalejõutavas kauguses asus samasugune riiulitäis teooriat, mis täiesti teistelt alustelt alates jõuab hoopis kolmandasse kohta välja? See on ju võimatu, ta peaks sellest ju teadma, arutles ta oma mõttes ja avas hetkeajel esimese kättesattuva raamatu.

„..„Selles peatükis rääkisime palju globaalsetest, riike, kontinente ja kogu Maakera haaravatest egregoridest. Kuid eksisteerib lugematu hulk väikeseid egregore, mis mõjutavad samuti inimese elu. Nagu näiteks perekonna egregor. Kui mehe ja naise suhetesse koguneb teatud hulk raskusi ja probleeme ja armastus taandub esimeselt positsioonilt, siis võib paari vahele tungida kolmas. Esialgu mitte see, keda te kohe arvasite, mitte mehe ega naise armuke. See kolmas on nendevaheline energeetiline vahendaja. Paari, perekonna egregor hakkab nüüd seda toitma. Mingil armastuse vähenemise etapil võib see vahendaja muutuda mõistusega olendiks. Iga vahendaja elab nende arvel, kelle vahel ta seisab ja on huvitatud sellest, et teda läbiks võimalikult rohkem energiat, et nad suhtleks läbi tema, mitte otse teineteisega.

Mida halvemad on paari suhted, seda võimsam on vahendaja ja siis haarab ta aktiivse positsiooni ja provotseerib neid vastavatele tegudele, sõnadele ja mõtetele. Samal ajal pole ta sellest huvitatud, et nad läheksid lahku, kuna siis jääb ta toidust ilma. Tekib situatsioon, kus koos on nagu kass ja koer, kuid teineteiseta elada ei suuda. Nii annavad inimesed suhete klaarimiseks läbi vahendaja ära suure osa oma energiast, püüdes teineteisele midagi tõestada ja imestavad, miks teine pool ei suuda lihtsatest tõdedest aru saada?

Sellega võib seletada, miks läbi võõra inimese jõuab kergemini kohale sama tõde, mis kõlas mitmeid kordi, kuid ei võetud lähedase inimese poolt vastu. Võõra inimesega toimub suhtlemine otse, seal vahendajat pole ja informatsiooni vastuvõtmine ning sellest arusaamine on täielikum. Kontrollige olukorda, ärge lubage egregoril sekkuda oma suhetesse.”

Jena sulges raamatu, saamata enam millestki aru. Tundmatu autor, tundmatud vastuolulised mõisted, veidrad mõtted.. S e e  ei olnud küll tema raamat, kindlasti mitte. Ehk mõne külalise jäetud? Jena pani ebakindla käega võõra raamatu tagasi, sinna, kus pidi kindlasti olema hoopis  t e m a  raamat ja võttis nüüd, minnes kindla peale, raamatu tähisega E56-R, see pidi olema üks tema põhilistest autoritest, kellele ta tugines.
Ja avas selle mustrilise järjehoidja kohalt:

.. nimetab egregori võimupüraniidi „kupliks“ või „mütsiks“. Ta kirjutab: „Tavainimese tee – see on ekslemine ühe või mitme kupli pimeduses. Iga kuppel katsub püüda oma lõksu, süsteemi lõksu võimalikult rohkem inimesi ja muuta neid pimedateks ja kuulekateks järgijateks-orjadeks. Iga selline kuppel sisendab oma orjadele, et ta on ainus. Iga kuppel kas eitab teisi kupleid kui mitteolemasolevaid või siis hävitab nad ja nende järgijad – neid, kes kujutavad ohtu talle enesele /.../ Iga sellise kupli tipus on olend, kes on lõpetanud oma arengu ja teatanud, et temast kõrgemat pole. Niimoodi luuakse jumalad. Jumal – see on arengu viimne piir, unistuste piir ja teda teeniva orja maailma piir /.../ Aga selleks, et näha maailma enda ümber, tuleb selle kupli alt pinnale tõusta ja vaadata seda maailma kõrvalt, vaba maailma poolt. Siin-seal selles vabas maailmas on laiali pillutud Jumalate kuplid, mille all viibivad vabatahtlikus orjuses lõksu püütud inimesed. Neid püütakse kinni kupli alla ja neile sisendatakse, et parim viis oma elu mööda saata on just siin, ja võttes inimeselt kõik – tema hinge, mõistuse, arenguvõimaluse -, annavad asemele lubadusi, lootuse, usu ja armastuse ning igavese õndsuse teispoolsuses.“

Jena ei saanud enam millestki aru.
Tänavavalgustid süttisid.