See

Vaevaliselt roomav inimvare tema toas, diivani ees ja samal ajal õues, paarikümne sammu kaugusel väravast. See kõik oli äärmiselt ehtne, tõeline ja oluline. Liia kõndis kiiresti läbi toa akna juurde ja vaatas välja. Tume kogu liikus vaevaliselt, kuid sihikindlalt jalgvärava poole, aeg-ajalt hirmunult üle õla vaatates. Mees auto juures rääkis telefoniga, kombates pilguga ümbrust.. Liia taltsutas tulvavaid mõtteid. Kui ta nüüd sekkuks, õnnestuks tal päästa inimene kindlast surmast. See tähendaks, et ta muudaks esimest korda seda, mida ta senini ainult vaadelnud on.

See rikuks ju tasakaalu, mis oli Liia olemasolu mõte. Kuidas nüüd nii..?

Palju mõelda polnud aega. Korteriuks avanes, trepikojatuled süttisid automaatselt ja Liia tormas trepist alla. Kahekordse ridaelamu õu oli tühi, tuul uhises kuuride kõrval kasvava õunapuu võras. Jalgvärava lukk ei avanenud kohe, Liia lõi seda mõned korrad vastu metallist väravaposti ja võti hakkas keerama. Üle tee, luitunud heinavarte keskel nägigi ta liikumatult lamavat põgenikku. Ettesirutatud käes hoidis too mingit eset ja oigas tasa. Liia jooksis mehe juurde ja haaras sel kätest kinni. Meest oli raske lohistada, kuid teeristile kogunenud autod ja taskulampidega kogud ei lubanud oodata. Esimesed neist laskusid juba hõigeldes teetammilt alla. Liia sikutas oma kandamit kõigest jõust ja läbis nii viimased meetrid väravani. Lasknud mehe käed hetkeks lahti, lukustas ta värava ja hingeldas mõne hetke. Raske kettakujuline ese kukkus mehel käest ja Liia toppis selle kiiresti mantlitaskusse.

Esimene korrus. Iga sammuga raskemaks muutuva inimkogu treppidest ülesvedamine oli raskem, kui ta oli ette kujutanud, kuid Lia ei jätnud jonni. Veel üks aste. Veel üks.

Trepp kattus vereplekkidega, tundmatu tundus põrgulikult raske, kuid Liia jätkas meeleheitlikku sikutamist. Veel kaks astet. Kas nad murravad nüüd värava maha, kas mitte ei sammu nad trepikoja poole, tunglesid mõtted viimaste jõuriismete taustal. Teine korrus. Mees oigas valjult, õnneks elas Liia trepikojas üksinda. Ooker taganes uksepraost ja põgenes kööki. Liia tõmbas päästetu esikupõrandale ja jooksis akna juurde piiluma. Tagaajajad olid jõudnud puude vahelt läbi, taskulampide valgusvihud kompasid heinamaad ja jõudsid väravanigi. Kui nad ka koera toovad, on nad kohe ka siin. Värav oli lukus, aga üle selle sai kerge vaevaga ronida. See kõik oli Liia jaoks äärmiselt uskumatu ja arusaamatu. Miks just tema? Ja mis edasi saab? Jättis ta midagi tegemata? Tegi äkki liiga palju? Liia soovis, et oleks juba hommik, ta ärkaks, teeks teed ja öised sündmused oleksid möödas, lahenenud ja arusaadavad. Mida see mees oli teinud? Oli ta ohtlik? Kurjategija? Liia istus hetkeks ja taltsutas pekslevat südant. Midagi rasket rippus taskus – Liia kiskus sealt välja halli värvi raske ketta, mis meenutas natuke kahte kokkusurutud, isetehtud savitaldrikut. Kummaline ese oli puhas, ta pealispind oli kergelt lainjas ja meeldivalt sile. Seda oli mugav käes hoida, ehkki selle otstarvet ta ei taibanud. Suveniir, mälestusese, mingi detail, osa millestki keerulisemast? Liia hoidis ketast kahe käega enese ees ja uuris seda pingsalt. Ketas oli soe ja mõnus, sõrmed leidsid enestele kohe parimad kohad – veider ketas oleks end justnagu omaniku järgi sobitanud. –Jah, ma olen selles kindel,- kuulis ta end ütlevat. Ta libistas ketta mantlitaskusse ja läks, justkui läbi unenäo koridori pesema. Rohkem ei saanud ta teha – ei enese ega ootamatu külalise jaoks.

Päikesetõusuni oli veel aega. Liia seisis kitsukese esikus ja vaatas poolteadvusetut lamajat. Vaevukuuldav hingamine andis märku, et tundmatu elab. See oli noorepoolne mees, viletsate, kulunud riietega ja ajamata habemega. Ooker nuusutas sissetungijat suurima ettevaatusega ning jäi siis tolle juurde istuma, saba kombekalt ümber keha.

Toas levis mustuse, higi ja vere painav aroom, aeg oleks justkui aeglustunud, kummipaelana peatumiseni veninud. Liia hoidis imelikku ketast jälle pihkude vahel ja teadis järsku, mida edasi teha. Tagaajajaid polnud kuulda, ta läks tagasi tuppa, kuis teda ootas varahommikune äärelinn. Värava ees seisid kaks autot. Mustades riietes turske mees ragistas väravaluku kallal ja rääkis tasasel häälel kaaslastega. Hundikoer istus autoukse kõrval ja vaatas Liiale otse silma. Kogu tahtejõudu koondades hõlmas Liia pilguga kõike toimuvat ja sõnas vaikselt:

-Minge ära. Seda ei ole juhtunud. Teil pole siia asja. See on nüüd lõppenud. Minge ja unustage kõik. Ma tahan, et te kõik lahkuksite.-

Koer niitsatas ja taganes auto taha. Värava avanud mees peatus järsku ja hõõrus kätega otsaesist.

Liia tundis, et ta sõrmed ja peopesad on tulikuumad. Käte vahele surutud ketas helendas hämaras vaevumärgatavalt ja selle sisemuses aimus imepisikesi sädemeid, mis kummaliselt looklevate trajektooridega kettast väljusid ja kohe ka kustusid.

Väravaesine oli järsku tühi.

Taevaservale kogunes helendavat hämu, tuul puhus taganevate tähtede ette pilveviirge. Hommik saabus justkui vastumeelselt, tahtmata linna ja inimesi segada. Inimesi sel kellaajal polnud, varane liinibuss sõitis tasase suhinaga läbi öösel langenud vahtralehtede. Meid on nüüd kaks, mõtles Liia arupidavalt ja vaatas magavat Jaeni. Küll me midagi välja mõtleme.

Külmkapp sumises tasa.

Mlmlmlklikk!! teatas keedukann.

Ooker vaatas end koguvat hommikut läbi oma roheliste silmade ja ringutas end küüru tõmmates.

2010

Oli ja on

Kiti elab hästi.
Tapeeti, mida küünistega nii vahvalt hüppelt kiskuda saab, saab kistud siis kui vaja ja niipalju kui vaja. Ema ei ole küll vaimustatud sellisest tegevusest, aga ega puhtapaljad manitsused ole ühtegi tegijat tegevustest võõrutanud. Territoorium maja näol on suur ja seitsme kuu vanuselt kassitüdrukult ei oota keegi täielikku teadmist selles juhtuvast, rääkimata veel kontrollist.
Kuid Kiti püüab.
Eks ikka hästi hakkama saada; aga  ka hiiri, keda sel aastal ema arvates kuidagi väga palju olevat.
Ja alati on ju muutusi! Ikka juhtub vahel diivani tagant kostuma veidraid hääli, külaliste kotid-saapad lõhnavad mõnikord tundmatute maade ja merede järele, mööduv lumekoristusmasin vilgutab oma suuri kollaseid silmi ning voodid, need voodid on alati nii pehmed!
Kiti on ise ka pehme, ehkki karv on tal lühike. Veel on Kitil väike, ainult temale kuuluv erinevus  - taevake, sellel on ju seitse varvast igal käpal, hüüdis ema, kui Kiti esimest korda koju tuli. (Kõik teavad, et koju tullakse, mitte ei tooda. Leiba tuuakse, mitte hingega olevust.) Käpad, jah, on küll teistmoodi, kuid jooksmist lisavarbad ei sega. Oi, kui roosad südamed sul siin käpa all on, kiidab ema ja näitab teistelegi - kui parasjagu on, kelle käppasid näidata. Näitus ja muu tsirkus on poosetamiseks ja uhkeldamiseks; normaalsed olendid elavad rahulikku ja toimekat elu.
Kiti tulemisega on siiski ka omaette lugu. Enne Kitit võis vabalt olla ka mittemidagi, olematus, kuid ema väidab, et kolmevärviline kiisu on selles majas tänavapoolsel aknalaual alati peesitanud juba 15 aastat. Kõik, kes üle tee, sädelevate sibulkuplitega  kirikus käisid, teadsid, et just sellel kohal võib kindlal kellaajal näha just sellist uhket looma.  Ja nii aastast aastasse. Nõnda, et Kitil on nüüd au ja kohustus olla traditsiooni jätkaja.
Ehk siis üks maailma kandjatest.

See

Sammud lähenesid, tulija oligi üksinda. Teine on siis autos, taipas Jaen kohe ja hoidus isegi hingamast. Kuuriuks avanes ja taskulamp tulija käes valgustas tühja aset. Astu veel üks samm, mõtles Jaen ja lõi siis kõigest jõust. Ketas tabas lüheldast turvameest otse lagipähe, mees vajus oiates põlvili. Jaen ei jäänud ootama, lõi mehe kohmaka jalalöögiga pikali ja põgenes. Suund oli vaja kiiresti valida, tuimad jalad ärkasid, põikasid tagaväravast välja ja valisid äärelinna viiva tee.

Edasi, edasi, minema siit!!

Maasturi tuled süttisid, masin liikus kohalt ja sõitis kuuri juurde. Veel natuke edumaad, taipas Jaen kergendatult ja jooksis, nagu ei iial ennem. Tee viis otse edasi, villad ja madalad ridamajad olid kaitstud tarade ja lukustatud väravatega. Hirm piitsutas jalgu ja ahendas südamelööke; Jaen teadis, et kui ta kätte saadakse, on kõigel igaveseks lõpp. Vägivald, lõppematu valu, võibolla vangla, hullumaja..Või surm.

Jaeni viimast jooksu saatsid ärkavate koerte haugatused, kliiniku juurest oli kuulda kiirust kguva auto hääli. Paarikümne meetri pärast paistis plinkivate oranzide foorituledega risttee. Seal, veel eemal, on võsa, ehk sinna joosta – tagaaetav oli väsinud, haige ja hingeldav, kuid otsustada tuli kiirsti. Kui kutsutakse veel patrulle, pole enam pääsu.

Autotulede vihud kompasid põgenejat.

Äärelinn magas ja Jaen tundis, et vaevatud keha ei allu enam tahtele. Ta jooksis viimaseid jõuraase kokku võttes risti üle peatee ja veeretas end paari meetri kõrgusest pervest alla. Selja taha jõudnud maastur peatus kummide rigisedes ja väljunud juht karjus midagi vihaselt. Hõreda lepavõsani jõudis põgenik pidevalt komistades ja kukkudes – jalad ei kuulanud enam üldse sõna. Võsasaare tagant paistis elamurajooni piirdeaed ja üksikud tänavavalgustid. Tagaajaja laskus teepervest alla ja süütas taskulambi. Suurt vajadust selleks polnud, sest võsas koperdav inimene oli peaaegu käes.

Viimastel öödel magas Liia halvasti. Mitte et lisandunud oleks päevast und, aga..

Öösiti ärgates tundis Liia ärevust ja rahutust, mille põhjust ta seletada ei osanud. Ooker tema rahutust ei jaganud ja vedeles varahommikuni köögi ja esiku vahelise ukse lävepakul. Hommikuti kõndis ta nüüd, saatjaks kassi rahulik ja kõiketeadev pilk, ühe kodumasina juurest teise juurde, püüdes mõista, kes neist oma eluga lõpuni rahul pole.

Kõik tundus olevat jätkuvalt hästi, masinad täitsid oma funktsioone vastuvaidlemata, aga ka mitte ülemäära innukalt. Ka Liia maailmades ei olnud midagi muutunud. Ta teadis, et neis peitub piisavalt halba – õnnetusi, vägivalda, surma. Kõike seda oli ta näinud ja juba väiksena taibanud, et sinna ei saa ta midagi parata. See toimus paralleelselt ja tasakaalustavalt heade ja rõõmustavatae sündmustega.

Umbes kümneaastasena oli ta Toas istudes tunnistajaks stseenile, kuidas vanem, ilmetu näoga külanaine rääkis temavanuse poisiga, seejärel aga ootamatult vihastus ja hakkas poissi peksma kõigi kättejuhtuvate asjadega. Poiss nuttis ja karjus, Liia soovis kogu hingest, et ta saaks midagi muuta, kuid see ei õnnestunud, tema rolliks jäi alati vaatleja oma. See on nagu televiisor, lohutas ta ennast ja ei nutnud, kui poiss suri. Ja seejärel, iseenese tasakaalustamiseks, oli ta paar päeva nähtamatuks külaliseks noorel perekonnal – pika tõmmu noormehe ja salapärase naeratusega ilusa punajuukselise neiu uhiuues disainkorteris ning tundis vaikset headmeelt noori ja nende äsjasündinud tütart vaadates.

See kõik toimus tema Toas, tema salamaal, kus käis ainult tema ise, muutmata midagi ja laskmata ennast muuta. Vaatleja, ütles Liia mõttes enda kohta ja oli kindel, et ta elu möödub edaspidigi rahus, vaikuses ja üksinduses. Sest ta oli selline osa maailmast, mis jälgib maailma toimumist.

Liia pistis saiaviilud röstrisse.

Kuid aimdus millestki eeleisvast ei kadunud ka järgneva õhtu saabudes. Lõunameri, Põhjameri jääpankadega, kalurikülad mägede vahel lahesoppides, jahimehed tihedas põlismetsas tulid ja lahkusid Liia soovi kohaselt. Ometi tundus, et just nüüd on midagi teoksil, midagi olulisemat kui iial enne. Liia sulges silmad. Olnud, hetkeltoimuvad ja tulevased vaatepildid keerlesid meeltesügavuses, andmata endist haarata, rääkimata mingeistki lineaarsustest. Inimesed, linnad, masinad, hiidlained, taevatähed ja mesilased segunesid ja eraldusid tajuäärtel, lubades vaid põgusat puudet. Hiidkoor kõiksuse häältest sosistas keerulistes rütmides adumatuid sõnu, hingates sisse ja välja vaid siis, kui Liia seda tegi. Terav valuuit viskles ajukurdudes, otsides väljapääsu, tahtes muutuda reaalseks, katsutavaks, kombatavaks, muudetavaks, justkui otsides võimalust pääseda vaatleja teadvuse pealavale.

Liia avas silmad. Sügisöö tumepruunid lained rullusid akna taga tühjal maastikul, summutades tasa üksikute akende viimasedki märgutuled. Kauged tänavavalgustid heitsid äärelinnale kollaseid jõuetuid kiiri; tuul sahistas ärevalt õhutusavas. Kusagil surises automootor, põimituna harvust inimhäältest. Liia taipas, et see oli tema toas, päris toas, koos tema ja ta masinatega. See oli päriselt ta ümber, tema linn, väike, rahulik põhjamaine äärelinn mõne kõrgema hoone, jalgratturite, tervisejooksjate, lapsevankrite ja hommikuste prügiautodega. Liia ei olnud majaümbrust kunagi vaadelnud, seda sai teha ka päeval, näiteks prügi välja viies. Aga just praegu, ristmiku juures, sangleppade all toimus midagi ebameeldivat – vägivald, veri, valu, oiged.

Tumedates riietes kuju lõi tugevate kurikalöökidega pikali teise, silmnähtavalt vaevatud olekuga inimkuju. Lamaja kaitses pead kätega, kuid olematu reaktsioon muutis vastupanu mõttetuks. Lööjale tuli telefonikõne; ta ronis pervest üles ja hakkas rääkima, toetades mustas saapas jala auto põrkerauale. Kuid ohver oli elus ja roomas aina edasi, kaugemale surmast, sinnapoole, kuus hämaruses joonistusid kortermaja aiaväravad. Liia kangestus. Nüüd peaks vist politsei kutsuma, mõtles ta automaatselt. Vaatepilt Liia toas muutus detailsemaks, ta nägi otse enda poole roomamas hingelavat ja verist, karvakasvanud meest, kes tõstis silmad otse Liia omadele ja kähistas: - Aidake!!-

See ei olnud kutse niivõrd Liiale, kui kõigile, kes vähegi kuulda võisid.

Liia oli sel hetkel ainus kuulaja.

järgneb..

Sissevaade praktilisse ja traditsioonilisse

Kristusekeskne inimene: Jeesus Kristus juhib; inimene järgneb Jeesusele, toetudes Tema väele; huvid ja eemärgid lähtuvad Kristusest; tulemuseks on täisväärtuslik elu kooskõlas Jumala eesmärkidaga

 

Enesekeskne inimene:inimene juhib; Jeesus on väljaspool; huvid ja eesmärgid lähtuvad iseendast; tulemuseks on pettumine,viha, tülid.

Materjal on pärit saidilt tudengielu.net. Kes julgeb, see uurib ise.

See

Leitud imelik ketas aitas tal nüüd sügavalt ja unenäorikkalt magada. Kuid asju juhtus veelgi. Algas kõik sellega, et kogu kliinik ühendati turvafirma valvesüsteemiga – vilkuvad punased tulukesed palatiakende läheduses ja liikumisele reageeriv õuevalgusti. Ühel õhtul oli Jaen just magama sättimas ja vaatas viimast korda uksest välja – et kas kõik on ikka korras. Valgusti süttis ja õu täitus kõledate kollaste kiirtega.

Jaen oli juba uinumas, kui aia ääres peatus auto, kust hüppas välja kaks tursket noormeest. Üks neist kõndis ümber maja ja avastas Jaeni elukoha. Ropendades, kätega vehkides ja ähvardades keelas ta Jaenil oma kuurist öösel väljuda. -Järgmine kord lööme su kasti,- olid viimased Jaenile mõeldud sõnad. Ning ta püsis alati, hommikuvalguseni oma toas, hoides hallikassiledat ketast kõvasti pihkude vahel.

Kuid tuli süttis ühel öösel ikka, oli see siis hulkuva kassi või öölinnu pärast.

Öömehed olid kiiresti kohal ja kohe ka Jaeni juures. Ta ei mäletanud tollest ööst muud, kui raudkõvu rusika- ja saapahoope, hõõguvaid sigaretiotsi ja naeru. Kumisev-tulitav pea lubas Jaenil tõusta alles järgmise päeva õhtul, ta asus värisevi käsi koristama – varsti algas ju keelatud, pime aeg. Talle jäetud söögikoti olid linnud katki lõhkunud, tuul ja vihm olid ülejäänuga käitunud omatahtsi. Kohusetunne piitsutas Jaeni takka, vaevaliselt koperdades õnnestus tal pea kogu territoorium talutavasse heakorda viia. Külmast värisedes lebas ta seejärel pimedas kuuris oma koikul ja kuulas tugevneva sügistormi hääli. Käte vahele surutud ketas tundus soojemana kui tavaliselt – või see ainult tundus. Ta silmitses ketast pimedas ruumis ja avastas, et see oli tegelikult poolläbipaistev, peites endas imepeenikesi säravvalgeid valgusniite. Need lainetasid aeglaselt, nagu veetaimed hoovuste põrkumisel ja segunemisel, eraldades lehetippudest säravaid kiireltkustuvaid kübemeid. Vägivald oli temast alati kaugele jäänud; minevikust meenusid vaid mõned üksikud valupuuted. Mida ta siis nüüd valesti teinud oli? Jaen mõtles eesootavatele unenägudele, surus oma ketta kõvasti vastu rinda ja valu taandus hõbelevateks, eeterlikeks atmosfäärilaineteks.

Mõne päeva pärast kordus kõik - öö, võimsa maasturi mootoriurin, pimedast salongist monotoonse masinamuusika saatel välja ronivad kogud, käes puust, jämenevate otstega kaikad. Lõppematud löögid, valu, pimedus, veel pimedust, veel valu. Ja seejärel vaikus.

Jaen avas silmad. Ta lebas kliinikus sees, soojas palatis, keha sidemetes ja põrguvalusad tuiked närve rappimas. Ülemõde Stea vaatas talle otsa kusagilt kõrgelt, otsekui teisest reaalsusest.

-Nii. Ka sa kuuled mind?-

Jaen noogutas vaevaliselt.

-Nädala pärast saad sa kõndida. Sa ei saa siia enam jääda, ajad signalisatsiooni häiresse. Turvafirma tühisõitu sa ju kinni ei maksa.-

Jaen tahtis vahele segada, öelda, et ta pole kuurist ninagi välja pistnud, kuid suu ei vorminud sõnu. Raha! Ta ju teeb tööd, koristab!

Stea heitis viimase pilgu Jaenile, vahetas põetajaga mõne sõna ja lahkus. Jaen jäi palatilakke vahtima ja nüüd juba allesjäänud sõnu mõteteks lükkima. Ei saa jääda. Hooldekodu. Doktor Rand lubas. Koristamata, kõik on koristamata. Kõndida. Ära kõndida, minema siit. Vähesed taastunud jõuvarud pöörasid keha näriva valu karjeks, kõikjalekuuldavaks viimaseks märguandeks.

Valgus kustus.

Nad olid ta tagasi toonud. Tema tagasihoidlikku elamisse, närusele koikule, mis viimatitoimunu ajal kannatada oli saanud. Põrandal vedelesid toidujäänused. Kõik oli segamini keeratud, lagastatud – niipalju, kui seda puukuuriga teha sai. Jaen istus voodile ja kobas madratsi alt oma mänguasja järele – alles! Ta võttis selle pihkude vahele ja silitas õrnalt. Ma pean siit ära minema, oli esimene kindlapiiriline mõte. Keha valdas nõrkus, hingamine oli valulik, jalad tundusid olema päästmatult tundetud. Kuhu ma lähen? Jaen püüdis taasluua minevikupilte, meenutada vanu öömaju ja pelgupaiku – olid need üldse alles? Kuuriseina viltustest pragudest aimduv linn oli kauge ja võõras, sügis oli alanud helehalli taeva ja külma tuulega. Jaen jäi unetaolisse tardumusse, istudes ikka voodil. Ketas libises ta sõrmede vahelt ja veeres vänderdades paokil uksest sirutuvas ahtakeses valgusribas.

Jaen ärkas pimedas. Tasase krabina põhjustajaks polnud enam tuul, vaid priske must hiir, kes nuhitas ukse juures lebavat ketast. Mida ma teen, kui nad uuesti tulevad, mõtles Jaen, ma ei jõua enam kuhugi. Ma võin surma saada. Mis vahet seal enam.

Jaen võttis ketta uuesti pihku ja silitas. Matjas, kohatis ebatasane pind kutsus endast haarama ja kõvasti hoidma. Jaen pigistas ketast nii tugevalt, kui jõudis. Valutavad lihased edastasid ajju signaale – meil on veel natuke jõudu! Me suudame! Jaen hingas sügavalt sisse ja välja. Kõigepealt peab midagi sööma. Ta tuustis räbaldunud kilekottides ja leidis paar hiirtest puutumata saiaviilu.

Automüra öös, ukseklõps.

Hääled.

Külm prozektorivalgus täitis õue tuttava pahaendelisusega. Jaen kangestus ja surus ketta tugevamalt pihku. Tal ei olnud enam palju võimalusi, ära joosta oli selgelt hilja. Jaen astus ukse kõrvale seina äärde ja tõstis käte vahele surutud mänguasja kõrgele pea kohale.

Oleks neid üksainus, oleks lootust...

järgneb..