Võllid ja mutrid

Ükspäev sai kaasteeliste-meeskodanikega arutatud, kui kõva võll siis keegi ka on. Üsna ruttu leiti ühine meel - kui ikka sõda või muid raskusi pole suurt olnud, ei õnnestu lihtkodanikul teisest palju, silmapaistvalt palju üle olla. Ja need uued, nn pehmed väärtused ei taha kuidagi veel mehetegudeks kvalifitseeruda - mis teha, pole me veel Rootsi tasemel...Kõige kõvemaks meheks tunnistati lõpuks üks vanaisa, kes juba enne sõda 2 last tegi(üks suri küll kohe ära), seejärel sakslaste poolt sõdima sunniti(aga ta ei hakanud, sest keeldus vande andmisest, kuna Kuperjanovi pataljonis oli selle juba andnud), seetõttu läbi sõdiva Saksamaa kuidagimoodi Prantsusmaale Cherbourgi E-laagrisse sattus, seal puhkas mõned aastad, seejärel pani koos koduküla meestega laagriservale kukkunud lõhkemata liitlaste lennukipommi  paukuma ja põgenes. Veetnud veel paar kuud ühes Prantsuse külas kohalikega juues ja laaberdades, jõudis ta siis liitlasvägede staapi, kus talle ühemõtteliselt kõndimissuund kätte näidati. Hakkaski jala kõndima. Kodumaale jõudnud, tegi veel kolm last, siis tüdis vist naisest ja 60-ndate alguses kolis lõuna-eesti väikelinna uue naise juurde, kellele samuti kolm last tegi. Laste kõrvalt pakkus põraandaaluseid teenuseid ehk tegi haltuurat ja ehitas maja, musta Volga ostis ka. Ise oli  vanausuline.

Üleval ja siin, all.

Mu kätte sattus üks raamat.
Raamatu pealkiri oli paljulubav :

MUST PIIBEL
VI ja VII Moosese raamat
Salaretseptid ja maagia.
Tallinn, 1994.

Tõsi ta on - lugejad saavad teada, kuidas ehitada "tõsist suurt kabalistilist nõiaringi", vaimude väljakutsumist, "vaimu vannutamist ja äralaskmist peale seda, kui leping temega tehtud on", aga ka kuidas kadunud kõrvakuulmist tagasi saada või sedaviisi teha, kuidas hobune väikese pea ja ilusa laka saaks.
Eks need suuremad maagilised toimingud küll huvipakkuvad lugeda on, kuid et raamatu eest siiski alati raha välja panna tuli, on praktilised retseptid ostuotsuse puhul alati määrava tähtsusega olnud.
Et aga lihtkodanikud, kes pärast väsitavat laadanädalavahetust mõne krooni ka hädatarvilise kirjanduse peale kulutanud on, väga kergekäeliselt seda va nähtamatut maailma ei võtaks, võib tekstidest (lisaks korduvatele manitsustele maagilisi toiminguid alati suurima täpsusega teha) leida suurel hulgal kõiksugu hirmsaid kurivaimude nimesid:
Adonai, Elohim, Ariel, Jehoova, Emanuel, Cagla, Mathon, Almusin, Arisse, Pylhona, Mogots, Silphoo, Cabest, Salamandroe, Gnomus, Cerroe, Coelis, Rodeasse, Aona, Carios, Arios, Membrot, Darios, Pyshona, Magot, Sylphoe, Cabost, Cubots, Gnomos, Goeles, Godens, Quinqua, Iuana, Etitnamus, Csaritnatnik, Alga, Kameron, Aliscot, Mandeseunini, Poemi, Oriei, Magrecese, Parinscon, Estio, Dumogon, Divorcon, Garmiel, Hugras, Fabil, Donton, Ulisedierno, Petan, Mutvathon, Semiphora, Mutcathon.
Mõningaid neist polnud isegi sellises kohas, millest võib arvata, et äramainit vaimelukas oma teadliku elu ainult Maarjamaal veetnud on või et trükise kunagine autor suures kirepalangus mõned vahvad nimed ise loonud on.
Kuidas kõnetab raamat tänapäeva inimesi?
Kui austatud lugeja harrastab näiteks ülipopulaarset "inglimeditatsiooni" või kanaldamist, siis on tal muidugi lihtne teha endale siit väike nimekiri ja võrrelda, kas teda kõnetanud tüüp on mustas nimekirjas või mitte.
Kui aga õndsusest säravale, headuse- ja valguseootel mediteerivale kanaldajale vastatakse, et " ma olen, kes ma olen", on siinne nimekiri muidugi kasutu.