Mihhailile meeldivad robotid.
Võluvaim asjaolu nende juures on see, et nad tunduvad kohe päriselt elavad, ometigi on neid võimalik ise teha. Proovi sa teha näiteks sipelgat või oravat - no ei tule kuidagi välja. Robot aga..see on tõeliselt huvitav. Mihhaili vanaisa Valeri on robotiloomet igati toetav; reedeti, pärast lasteaeda ootas ta oma sinises naljakas vanaaegses autos alati Mihhaili, et teise linna otsa robotiringi sõita. Seal on alati n-i-i-i kohutavalt põnev, et Mihhail ei jõudnud lasteaias käies kuidagi reedet ära oodata. Roboti sees ei ole ju midagi muud, kui mootorid, patareid, juhtmed, lambikesed, läikivad kruvidega ühendatud metallitükid..Mihhail arvas alguses, et robot saab alles siis elavaks, kui see arvutiga on korra ühendatud, aga hiljem mõistis, et elu annab robotile hoopis aku. Magama jäädes silmitseb ta nüüd alati ühte akut, pihkumahtuvat eluallikat, mis korraliku roboti jaoks natuke nõrgaks jäänud, kuid kodus vanaisaga koostatud roomikroboti kenasti kõrisema ja tulukesi vilgutama paneb.
Ühest asjast ei saa küll Mihhail kunagi aru - et mis roboti heaks või halvaks teeb, filmides on ju head ja halvad robotid - akud on neil ju ühesugused? Võibolla on nii, et kui roboti koostaja on hea, siis valmivad ta käe all head robotid; kui halb inimene, siis halvad? Igatahes roboti värv ei loe küll midagi, sellest sai ta juba viieaastasena aru.
Hetkel on Mihhailil siiski kiired ajad, esimene klass ikkagi. Õpetaja on hea, sõbralik, nagu ema!!
Ja huvitav on ka. Selgus, et ta pinginaabril Leenul (kogu aeg ütleb Mihhail talle "Leena" ja tüdruk naerab nii kõvasti, et ..!!) on "Transformerite" pastakas! Selline, mis nupule vajutades iseenesest mitut osa keerab ja kirjutav otsa lõpuks välja lükkab!!
Ta peab Leenu kah robotiringi kutsuma, see on kindel.
