Kas sul on õigus?

Kesse`nd enam teab, kuis ja kas see täpselt oli, aga rahvasuu räägib, et kui II riigikogu ajal olnd endine staabikirjutaja Hans Heidemann tubli kommar ja ametiühingnik, juhtund ikka, et kirglistel vaidlustel olla hansukesest lihtlabaselt üle sõidetud.
Mis sest, et tal mõnikord pärast õigus kah olnd.
Habeme värisedes "Mul oli ju õigus!!" porisenud mehikesele lähenenud ühekorra Artur Tupits ja öelnud:
 "Kui sul oli õigus, aja püksid maha! Ja jätagi maha!! Ja kui keegi peaks mööda minema ja küsima, et miks sul püksid maas on, siis ütle: "Mul oli õigus!""

Vaiksel Piusa jõel

Eesti piirivalvurid jalutavad kargel sügishommikul Piusa jõe ääres, kõht kenasti tatraputru täis.
Korraga viipab üks teisele:
"Näe, Kevin, neeger ujub, raisk! Tõmbaks talle automaadist, ah?"
"A kui ta vastu laseb?"
 "Ei usu; mis me talle teinud oleme? "

Paras palk pahale

Äärmiselt usaldusväärne allikas jutustas mulle tõestisündinud loo, mis oli saanud kuldsete kaheksakümnendate ühel päeval ehedaks reaalsuseks suures Tartu mööblivabrikus.
Olnd nii, et seal töötand üks härra, Sääsk(55) või midagi taolist perenimeks.
Härral olnd huvitav harrastus - käind teine märkmikuga(nahkkaaned, rahvakunstikoondis Uku) ümber vabrikut ringi ja pand aga kirja(keeleots suust väljas) et kes üle taguotsa tööd tegi, viilis või tinutas, ülemusi klatshis, liiga palju suitsupausil käis või lihtsalt vastalise näoga oli.
Pärast näitand muidugi direktorile ette.
Selline asetumus kollektiivi suhtekaardil tõi kaasa vastandlikud hinnangud - esiteks ülim põlgus kolleegide poolt(Vasja(49) näiteks, keda peale vangiskäiku sunniti inimesestuma territooriumi luuates, luband pärast iga palgapäeva Sääsel lambid looja lüüa; tal pohhui.) ja teiseltpoolt selge ja sügav tunnustus juhtkonna poolt, mis väljendus korra ka materiaalselt - sõiduauto ZAZ 968 näol.
Ükskord olnd aga nõnda, et tualetid ei töötanud.
Ummistus, klassikaline ummistus.
Prooviti halva ja heaga, kuni direktor kutsus välja keevitaja Slavka(33), kes saand ülesandeks halvast torust keevitusega jupp vahelt välja lõigata. Siis saab korralikult puhastada.
Et aga Sääsk esmasest infoväljast mentaalselt välja lülitatud oli, ei teadnud too midagi, murdis kinniteibitud tuttavast uksest sisse ja asus korralagedust ja vastikuid vembumehi kirudes kahe tellise peale mõnusalt "asendisse".
Kahjuks käivitus samal hetkel toru sees allkorrusel tegutseva Slavka käe läbi  ainult keevitajate ja torumeeste koosmeelele arusaadav keemilis-füüsikaline protsess.
Las explosion, la merde, le choc - kui püüda kirjeldada toimunut, jääda keeleliselt euroopalikuks ning mitte kasutada selhetkel-selkohal pruugitud väljendeid.
Kojuhiiliva Sääse juuksed olid meenutanud maisipulki, meenutab pealtnägija Igor(61).

Ajalooline mälu

Liivimaal, Peipsiäärel laius aasta 1915, vene impeerium õitses ja väikeküla kaupmees Ivan (kuulsast kaupmeestesoost ja seetõttu materiaalselt hästikindlustatud) oli eluga enam, kui rahul.
Seetõttu lesis ta sel ilusal juulipäeval voodil ja lasi leiba luusse.
Maja oli tühi, naised olid läinud peenraid rohima, poeg aga oli hoopistükkis Saksamaal koolis.
Lahe, täiega lahe, oleksime meie, tänapäevased, olukorda hinnanud.
Kärbes sumises.
Korraga sirutus lahtisest aknast sisse käsi.
Käsi kobas seina rippuvat Ioann Bogoslovi ikooni ja püüdis seda maha võtta.
Poolunine Ivan reageeris millisekundite jooksul(ime), haaras esimese ettejuhtuva asja (selleks oli ухват) ja viskas selle täiest jõust alatu, jumalatteotava käe poole.
Ja tabas(ime).
Ikoon kukkus maha, jäädes siiski terveks(ime).
Eks va  ангел-хранитель ise neid imesid tegi, kes muu.
Muidugi sai Ivan ka pärastpoole teada, kellel käsi katki.
...

Kaheksakümnendate lõpul tuli ikoonivarga pojapoja naisevend sõjaväest tagasi, tõmbas nina täis ja ajas mootorrattaga sõites Ivani venna tütrepoja ämma, baaba Olja aiavärava katki.
Pilbasteks.
"Ah, ma tean, need on ju need golodraanetsid, nad ongi sellised!" ütles Olja õhtul mehele.

                                                       See ongi ухват.