Seetõttu lesis ta sel ilusal juulipäeval voodil ja lasi leiba luusse.
Maja oli tühi, naised olid läinud peenraid rohima, poeg aga oli hoopistükkis Saksamaal koolis.
Lahe, täiega lahe, oleksime meie, tänapäevased, olukorda hinnanud.
Kärbes sumises.
Korraga sirutus lahtisest aknast sisse käsi.
Käsi kobas seina rippuvat Ioann Bogoslovi ikooni ja püüdis seda maha võtta.
Poolunine Ivan reageeris millisekundite jooksul(ime), haaras esimese ettejuhtuva asja (selleks oli ухват) ja viskas selle täiest jõust alatu, jumalatteotava käe poole.
Ja tabas(ime).
Ikoon kukkus maha, jäädes siiski terveks(ime).
Eks va ангел-хранитель ise neid imesid tegi, kes muu.
Muidugi sai Ivan ka pärastpoole teada, kellel käsi katki.
...
Kaheksakümnendate lõpul tuli ikoonivarga pojapoja naisevend sõjaväest tagasi, tõmbas nina täis ja ajas mootorrattaga sõites Ivani venna tütrepoja ämma, baaba Olja aiavärava katki.
Pilbasteks.
"Ah, ma tean, need on ju need golodraanetsid, nad ongi sellised!" ütles Olja õhtul mehele.
