Äärmiselt usaldusväärne allikas jutustas mulle tõestisündinud loo, mis oli saanud kuldsete kaheksakümnendate ühel päeval ehedaks reaalsuseks suures Tartu mööblivabrikus.
Olnd nii, et seal töötand üks härra, Sääsk(55) või midagi taolist perenimeks.
Härral olnd huvitav harrastus - käind teine märkmikuga(nahkkaaned, rahvakunstikoondis Uku) ümber vabrikut ringi ja pand aga kirja(keeleots suust väljas) et kes üle taguotsa tööd tegi, viilis või tinutas, ülemusi klatshis, liiga palju suitsupausil käis või lihtsalt vastalise näoga oli.
Pärast näitand muidugi direktorile ette.
Selline asetumus kollektiivi suhtekaardil tõi kaasa vastandlikud hinnangud - esiteks ülim põlgus kolleegide poolt(Vasja(49) näiteks, keda peale vangiskäiku sunniti inimesestuma territooriumi luuates, luband pärast iga palgapäeva Sääsel lambid looja lüüa; tal pohhui.) ja teiseltpoolt selge ja sügav tunnustus juhtkonna poolt, mis väljendus korra ka materiaalselt - sõiduauto ZAZ 968 näol.
Ükskord olnd aga nõnda, et tualetid ei töötanud.
Ummistus, klassikaline ummistus.
Prooviti halva ja heaga, kuni direktor kutsus välja keevitaja Slavka(33), kes saand ülesandeks halvast torust keevitusega jupp vahelt välja lõigata. Siis saab korralikult puhastada.
Et aga Sääsk esmasest infoväljast mentaalselt välja lülitatud oli, ei teadnud too midagi, murdis kinniteibitud tuttavast uksest sisse ja asus korralagedust ja vastikuid vembumehi kirudes kahe tellise peale mõnusalt "asendisse".
Kahjuks käivitus samal hetkel toru sees allkorrusel tegutseva Slavka käe läbi ainult keevitajate ja torumeeste koosmeelele arusaadav keemilis-füüsikaline protsess.
Las explosion, la merde, le choc - kui püüda kirjeldada toimunut, jääda keeleliselt euroopalikuks ning mitte kasutada selhetkel-selkohal pruugitud väljendeid.
Kojuhiiliva Sääse juuksed olid meenutanud maisipulki, meenutab pealtnägija Igor(61).
