Nahkadega
kaetud püstkoda seisis künka nõlval. Oli hiline õhtu, peaaegu öö, tuul sahistas
kuivanud rohukõrtes ning kõrgelt taevast, pilvede vahelt paistis õrnalt
helendav kuu. Isa ja suured vennad olid läinud põtru ajama, ema ja väike Sudi
hakkasid aga magama minema. Sudi teatas voodist:
„Ema,
ma tahan veel väljas olla, tahan veel korraks
jõge vaadata!“
„Ei,
Sudi,“ vastas ema, „jõemees on nüüd ise vett vaatamas, jõenaine kaldal
kõndimas. Vaata sina homme!“ Sudi püüdis magama jääda, kuid und ei tulnud. Kui
ema oli magama jäänud, puges Sudi voodist välja ning kõndis jõe äärde. Kalanahast
õmmeldud riietega mees kõndis jõe ääres ja laulis:
„
Voola, kulda, voola, hõbeda, jõua mu maja peale, tule mu toa peale!“
Sudi
läks mehe juurde ja ütles: „Näita mulle oma maja, näita mulle oma tuba!“
Mees võttis Sudil käest kinni ja nad istusid
koos pilliroost punutud paati, mis oli väikeste kivikestega kaunistatud ning
mida vedasid hõbeselgadega särjed.
Jõemees viis ta sügavale jõe põhja, oma vesijuurtest ja pehkinud
puutüvedest ehitatud suurde majja. Akna taga ujusid kuldsed ja hõbedased kalad,
jõemehe naine keetis lee kohal suppi. Nad asusid sööma. Kui supp oli söödud, küsis jõemees:
„Meil
ei ole lapsi, kas sa tahad meie juurde elama jääda? Ma teen sulle puujuurtest
ja pilliroost põimitud vankri, mis on kaunistatud kalaluude ja jõekarpidega ja
seda hakkavad vedama angerjad. Hakkame koos jõge valvama. Päeval hakkame jõe põhjas kõndima, kuuvalgel jõe ääres jalutama!“
Jõenaine
küsis: “Kas sa tahad meie juurde elama jääda?
Ma annan sulle hõbedast peaga kuldse noa ja me toome iga päev sellist jõetoitu,
mida aga soovime!“
Sudi
mõtles natuke, kuid ütles siis: “Aitäh, jõemees, aitäh, jõenaine. Ma pean nüüd koju
tagasi minema.“ Jõenaine andis Sudile
kingituseks peotäie läikivaid jõekarpe ja jõemees viis ta tagasi kaldale.
Sudi
jooksis koju, puges soojade nahkade alla ning vaatas tasa hõõguvate süte
paistel kõigis vikerkaarevärvides küütlevaid jõekarpe niikaua, kuni magama jäi.
No comments:
Post a Comment